Elemendid

Pitsa ajalugu ulatub tuhandete aastate taha, saades alguse lihtsatest lameleibadest, mida erinevad antiikmaailma rahvad, sealhulgas egiptlased, kreeklased ja roomlased, katsid õli, ürtide ja kohalike lisanditega, et luua kiire ja toitev kõhutäis. Tänapäevase pitsa tõeliseks hälliks peetakse aga Lõuna-Itaalias asuvat Napoli linna, kus 18. sajandil ja 19. sajandi alguses muutus see vaeste tööliste odavaks ja kiireks tänavatoiduks, mida müüdi otse vabas õhus ja lõigati vastavalt ostja rahakotile. Murranguline hetk pitsa kulinaarses ajaloos toimus 16. sajandil, mil Euroopasse jõudis Ameerikast tomat, mida esialgu peeti mürgiseks, kuid mis leidis Napolis peagi tee lameleiva peale, luues aluse meile tuntud klassikalisele pitsale. Pitsa staatuse lõplikuks muutjaks ja selle kuninglikuks heakskiiduks sai 1889. aasta, mil Itaalia kuningas Umberto I ja kuninganna Margherita külastasid Napolit ning kohalik pitsameister Raffaele Esposito lõi kuninganna auks kolme Itaalia lipuvärviga pitsa, mis sisaldas punaseid tomateid, valget mozzarellat ja rohelist basiilikut ning sai nimeks Pizza Margherita. See sündmus tõstis pitsa lihtrahva toidust riiklikuks uhkuseks, mis hakkas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses koos Itaalia immigrantidega levima üle ookeani Ameerika Ühendriikidesse. New Yorgis avati 1905. aastal esimene ametlik pitsabaar Lombardi’s ning pärast Teist maailmasõda, kui Itaalias viibinud liitlasvägede sõdurid naasisid koju igatsusega selle unikaalse roa järele, algas pitsa ülemaailmne võidukäik, mis muutis selle algselt kohaliku tänavatoidu üheks planeedi armastatuimaks ja universaalsemaks kulinaarseks sümboliks.